Toimik 006: Sittur Saaremaa veekeskuses !

Õhtust armas lugeja, kes sa parajasti järgnevat lugu loed. Olen palju maailmas ringi käinud ja igasuguseid assju näinud. Tuleb tõdeda, et uudis mida ma hiljuti uudisteportaalist delfi.ee lugesin sundis mind külmkapi ukse juurde tormama ja palderjani pudeli alla neelama. Mäletan ma neid aegu, kui käisin Andres Kilkoviga Tallinnas Paldiski mnt. ühissaunas, siis oli keegi tibla leiliruumi julga teinud. Loomulikult kerisime naha üle küünarnukkide ja lasime rusikad käiku. Imeline tegu kellegi järjekordse debiilse inimese poolt, kes külastas Saaremaa Rüütli veekeskust. Haige sitavares, kes lasi on suure aurava junni otse saunakerisele. Uskumatu tegu. See nõuab küll erilist annet, et upitada oma istmik kerise kohale ja protsessida otse kerisele. Ma olen näinud küll, kuidas Musta mere ääres sibulate lapsed merre situvad, aga sellist tegu poleks ma oodanud ja veel eestlase poolt. Vaieldamatult hea kordinartsiooniga peab olema see inimene, kes suudab karu tappa otse kerise kohal. Targemad mehed teavad, et sõja ajal tegid natsid sitast piiritust, Eestiski on omad viinategijad nagu näiteks “Saaremaa Vodka”, teeme omad järeldused, et sellised ebainimliku käitumisega orbikud tuleb orjaks teha, kui sitta igast august välja pressib, saadame vabrikusse tööle, las situvad(A.Kilkov)!!! Kunagi võeti vastu seadus, suitsetajate ja mitte suitsetajate lauad pubis, seega tuleks võtta ujulatesse ka mõningad reeglid. Kusejate ujumisrajad ja mitte kusejate, muidugi sitturitele ka omad leiliriuumid. Vene ajal pandi idiootidele autoremondi käigus “miin” käigukasti. Kui auto seisis, siis polnud muret, kui aga sõitma hakkasid pidi inimese hulluks ajama.

Ühtlasi sellega avan uue rubriigi nimega “Krutski juurdlus”, mis hakkab käsitlema inimeste oskamatuid tegevusi. Ootan huviga seltsimees Kilkovi vastukaja.

Toimik 005: Elu24 (V.Gapon)

Tervist armsad vabadusvõitlejad sealhulgas ka seltsimees Kilkov. Vabandan Kilkovi ees, kuna ei saanud õigeaegselt tema kirjale vastatata. Terve see nädal tegelesin plaani koostamisega ja polnud aega tegeleda vabadusvõitlejate päevikuga. Esiteks, vestlesin pikemalt Jüri Liimiga, kes andis oma nõusoleku meie satsiga ühinemaks. Pikk jutuajamine oli vürst Peeter Volkonskiga, kellega leppisime kokku, et korraldame samasuguse mässu nagu mõned aastada tagasi Kadrioru staadionil, kui rahvas miilitsa autosid kummuli keeras. Käisin kohtumajas, kus kaklesin Dmitri Linteriga ja tema jüngritega. Oli keerukas nädal, peale selle jälitas mind Anu Saagim, üritas jutule saada. Vahi ma tark mees teadsin kohe, et need elu24 debiilid korraldavad klatši ja avaldavad oma leheküljel.

Nüüd siis natukene seltsimees Kilkovi ideest. Mäletan ma neid aegu, kui sinu isaga põllult tulime ja mutikesed kilekottidega poe ees pläkutasid. Kord mehed saunas rääkinud, et üks memm olevat nii palju tagarääkinud, lõpuks tulnud Konstantin Päts isiklikult ja keele ära lõiganud. Mäletan ka kuidas külamadrats Maša üle Kohtla-Järve rajooni seletas, et Andres Kilkov olevat  vene naistega sepitsenud. Sellest tuli suur skandaal, kui Tiina kõrvad seda juttu kuulsid… ja ja. Päev hiljem olid kurjad mehed Maša Kohtla-Nõmmele viinud maa alla, tööd tegema. Oh aegu kalleid neid. Pragusteks külamuttidegas on tõesti internetiportaalid ja memmede eestvedaja on Anu Saagim isiklikult. Mõtlesin minagi, mida peaksime ettevõtma ja jõudsin selgusele. Kord, kui härra Anspi läheb kaevandusse, saadame Anu ka siis kohe kaasa. Üks higistab meie eelarvet ja teine higistab kõik jutud välja. Jaanituli on Eestlase jaoks olnud justkui paavsti sünnipäevana, aga kui sibulad kord üle Narva jõe tulid muutus see sündmus ebaoluliseks. Tuleks taastada kõik vanad traditsioonid ja lõkkele panna see kõgu praht, mis kogunenud. Järgneva aasta tuleks on neid mõttetuid kilobaite küllaga. Konstantin päts tunneks sellest rõõmu. Ivan Orav on öelnud:”Misassja? Istud Jaanipäeval kodus? Tähendab pole Eestlane!” Ühtlasi saaks ka mõne kommari maiuspalaks lõkkel põletdada, ehk siis jõuab sibulatele mõstus pähe, et ei ole mõtet meile vastu hakata. Igatahes ma olen mõleme käega selle idee poolt.

Toimik nr 004 : Elu24

Aeg on avada Eesti kollase ajakirjanduse lipulaeva – elu24.ee toimik. Selgitamaks selle saatanast (loe kommude) vaimusünnitise kuriteod ja määramaks karistuse.

Kollane ajakirjandus on nime saanud kindlasti kollatõbist! Haigusest, mis katkuna keskajal inimesi hauda viis. Inimkond on otsinud selle haiguse vastu vaktsiini ja helgemad mõistused on oma pead murdnud, et meid sellest uudiste ikaldusest päästa. Kust on aga säärased ajakirjanikud välja kasvanud?

Mina olen nimelt kogu oma elu veetnud linnades ja pole maaelu kunagi näinud. Seepärast mäletan väga hästi kõiki jutustusi, mis isa mulle külaelust unejutuks rääkis. Tema olevat need kuulnud aga oma isa ja too enda isalt. Need lood muistsest elust Nõukogude Eesti külast on justkui reliikviana pärandatult isalt lapsele.

Külaelu koondus tollel alati poe taha, kus külamehed peale rasket tööpäeva õlut rüüpasid. See olu justkui pühatalitus kirikus.  Poe ees pinkide kees aga teistmoodi küla elu. Pensioni eas külamemmed peksid seal keelt. Närisid aga sifkasid ja rääkisid kõiki taga. Naabreid, töömehi, isegi kohaliku brigadiri üle mõisti kohut. Külameestele selline asi meeltmööda ei olnud ja hinges jälestasid nad keeltpeksjaid. Ühtäkki kasvas keeltpeksjate seltskond märgatavalt. Lugusid hakati rääkima nii naaber küladest, isegi linnast kostusid mõned pikantsemad lood. Ühel päeval muutusid kohaliku küla saladused aga nii huvitavateks, et tööealised naised tööpäeva sifkade ja keelepeksu kõrval hakkasid veetma. See vihastas mehed veelgi rohkem! Aga kui ühel päeval polnud meestel peale tööd ja õhtust õllet enam õhtusööki laual, sest Malle oli linnast värskeid seltskonna uudiseid toonud, oli meeste mõõt täis. Kaigaste ja vitsaga toodi naised vägisi tuppa visati pliida etta ja tehti rusikatega korralik peapesu! Sellest ajast oli külas keelepeks otsas, isegi vanamammed rakendati põllutööle. Kuid naised olevat salaja öösiti tarest välja hiilinud ja kultuuri majas miitinguid korraldamas käinud – nii sündisid seltskonna lehed. Kuid legendi järgi olevat iga 50 aasta tagant mehed mässu korraldanud ja keelepeksu jälle põrandalla ajanud!

Elu24 on koos enda seltskonna uudistega keelepeks interneti maailmas, mis käib ikka sifkade närimisega. Sifka koored saastavad aga ümbruskonna ja keelepeks on üleüldse amoraalne tegevus. Mis see meie Eesti rahva asi on, mis värvi püksikud väljamaa staaridel jalas on. Meie naised peavad kodus süüa tegema ja lapsi kasvatama, mitte väljamaa kuulsuste seksiseiklustest lugema!

Mina teen ettepaneku sulgeda kollased internet portaalid ja põletada kõik andmebaasid suurel tulelõkkel lauluväljakul. Sellise suure lõkke võiks korraldada Jaanipäeval. Küll oleks hea härra Gaponiga lõkkeääres soojendada ennast ja ööläbi asjaliku juttu ajada, samal ajal kui tuhandad kilobaidid mõttetuid uudiseid kuldsete sädemetena taevapoole tõuseksid. Vat see oleks alles rahvapidu.

Annan võimaluse ka härra Gaponil sõna võtta, et toimikuga asi ära otsustada ja elu24 ka karistus määrata.

Toimik nr.003 : Andrus Ansip (I lisa)

Tervitused Härra Gapon. Võtan heameelega teie poolt algatatud teema üles (loe esimest toimikut) ja avaldan teie minu siirad kaastunde avaldused. Teie eas magamata ööd enam hästi tervisele ei mõju ja see lisab antud toimikule vaid tähtsust juurde.Kuid juurdluse kiiremaks lahendamiseks asume kohe asja kallale. Kes on Andrus Ansip ja kas me saadame selle põngerja puhkusele!?

Esiteks – pronksist kahuriliha kujutis! Mul on väga kahju, et minu vahva pappa jäi tollest mässust ilma! Tema oleks hea võimaluse ära kasutanud ja mõne pitsi järel eesrindele asunud! Oh, kül ta laseks siis rusikatel hea maitsa ja nii mõnegi sibulakese hambad oleks kurku topitud…kahjuks saatsime ta manala teele, veel enne neid sündmusi! Kuju teiseldamine oli ju puhtalt traditsiooniline asi, nii öelda au värk. Ega selge see, et kui eelmine peaminister teisaldas monumendi lihulas pidi ju uus ja parem( loe – populaarsem) tüürimees demonteerima suurema ja uhkema kuju! Au ja kiitus ja loodame, et järgmine peaminister julgeb ettevõtta mõne kuju teiselpool Peipsit vat see oleks alles pretsedent. Mehe ausõna oleks viimased kopkad kokku ajanud ja ise ka hundiriiki põrutanud ja seal teiseldamisel abimeheks olnud! Gaponi korraldaks siis enda kalamaja majas veel uhkema peo!

Tänaseks on kõigile ilmselge, et rehkendamise tundides ei raatsinud Ansip isegi pooli tehteid teha. Seepärast on majandusolukorraga nii nagu ta on. “Sitt lugu!” ütles selle peale mu isa. Aga kas ministri saatmine külmale maale on õige tegu? Mees mõtleb veel, et Eesti rahvas on tänulik ja tasuta puhkusreisi kingib? Sellis olukorras peab ministrit lausa vägisi riigis kinni hoidma, õige oleks isegi KAPO valvas pilk mehele sappa riputada, et too mingeid põgenemisplaane ei haoks!

“Sita suppi kokku keetnud mees peab selle ise ka ära sööma,” olevat öelnud üks kokk. Ansipi peab panema tööle! Aga mitte sellisele peenele tööle, kus hüvitatakse kõik ametisõidud, -autod, -söögid, -joogid ja isegi kohtumised valijatega! Paberite ja portvelite asemel peab talle kätte suruma kirve ja labida ning saatma kivisöe šahti! Las siis higistab Eesti majandusolukorrast välja! Kuna keegi peaministri asemele sellises majandusolukorras niikuinii astuda ei soovi võib kogu ta palga ja eelmiste aastate hüvitised süstida järgmise aasta riigieelarvesse. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa! Nii säästame ka transpordi kulutustest, mis kaasneksid peaministri toimetamisega siberisse! (Ja kui me mõne ministri ja riigikogu liige veel tööle paneme oleme varsti riigieelarve ka balantsi saanud ja hädad möödas!)

Seega välistaks ma Ansipi kruiisi reisi välja! Riigi majanduslangusest tööga välja toonud ministrile võib eelnevad patud andeks anda ja ausamehe kombel tööle lubada, et too ka edaspidi enda mehetööga riigi majandust ülal hoiaks! Mõeldav on isegi kinnisvara soetamise võimalus, aga ainult enda palga eest, ainult lasnamäel ja ainult ühetoalise!

Ehk see toimik pole veel kaugeltki suletud! Ja võitlus Eesti eest jätkub!

Austusega seltsimees Kilkov

ja härra Gapon hoitke enda tervist!

Toimik 003: Andrus Ansip

Eile õhtul, kui ma rahulikult teed lürpisin ja supilusikaga mett hammustasin mõtlesin, et miks praegune olukord meie riigis on majanduslikult ainult negatiivses suunas liikunud. See tekkitas tõsiseid kõrvalepõikeid minu tavapärastest traditsioonidest enne magama minekut. Süda hakkas kohe kõvemini lööma ja minu töökad käed hakkasid värisema, ma ei suutnud kuidagi mõtteid eemale viia.Isegi palderjanitilgad ei aidanud, selle aaromi peale läks mu kass ka veel lolliks. Nuputasin öö otsa, kes on kogu selle demonstratsiooni korraldanud. Sellel ööl ma magama ei jäänudki. Peale korraliku ajurünnakut ma tegin omad jäereldused ja otsustasin avada selles blogis uue kategooria „Külmale Maale“. Aegamööda püüame välja sõeluda meie demokraatlikust ühiskonnast isikuid, kes ei sobi meie keskkonda. Eelkõige eluohtlikul sõelal on meie riigi vaimsed jumalad,poliitikud. Neid me hoiame erilise luubi all.

Esimesena võtaksin mina luubi alla meie riigiametniku, härra peaminister isiklikult Andrus Ansip. Aastaid tagasi, kui Ansip peaministri toolile istus, sähvatas minu peas välku ja palju müra. Ma ei mõistnud, kes see mees on ja kust ta tuleb. Läks aega ja see mees hakkas ajalukku kirjutama tegusid. Üks põnevamaid ja kogemusrikkamaid tegusid meie kõigi eestlaste jaoks oli vaene pronksisõdur Ljoha. Iga pühapäev, kui ma trammiga Kaarli kirikusse sõitsin kükitasid sibulad seal oma tulpidega ja palusid Ljohat nagu jumalat, et tuleksid tagasi head NSV Liidu ajad. Aeg venis ja meie eestlaste kannatused selle Ljoha ümber olid muutunud plahvatusohtlikeks. Aprillikuu lõpupäevadel sirgus Alexei pargi kohale suur valge telk, see oli üks samm tõestamaks, et meil on oma riik ja sibulaid me abisse ei vaja. Tulid pilved ja läks pimedaks, rahvas kogunes Tõnismäele, ka mina oma vanade semudega sõitsime kohale, vanad miilitsa kumminuiad palituvarukas. Algas mäss. Hommikul, kui ma munakoort sõin ja parajasti legti sirvisin, avastasin hullupöörase artkli: Pronkssõdus on teisaldatud ! Tormasin otsemaid keldripoodi ja ostsin tordi „Sünnipäev“ ja kutsusin vanad sõbrad külla sealhulgas ka seltsimees Kilkovi. See oli meie jaoks suur samm. Ansip oli patriootide silmis tõeline valitseja.

Tulles tagasi olevikku tekib väheke kahtlusi Andruse tegemiste osas. Pangad laenu ei anna, elu läheb kallimaks, palgad ja pension ei tõuse. Õnneks ma pole pangaori, hoian oma raha purgis. Siiski olukord on küllaltki hapu. Kehtestatakse erinevaid makse, mis täidaksid riigieelarvet, politseinikud on nagu kurjad jahikoerad, kes otsivad igat sorti saaki, altkemaksuskandaalid ja ebaprofessioonaalne tegevus näitab võimude mitte korraliku paari aastase viljade saaki. Transiit on perses, metsa enam ei võeta, piim on kallis, aga härraametnik elab maksumaksja kulul, soetab iga aasta tagant uue auto ja käib eliit restoranides söömas. Härra peaminister ja teie teised ka võtke aru pähe või muidu varsti hakatakse jagama pileteid Revel-Kamtžatka rongile, kus tuleb mitmeid aastaid hullumoodi tööd rühkida ja hea õnne korral sattute te siia tagasi.

Selle nädala alguses tuli suurepärae ideega välja ärimees Tiit Vähi, kes pakkus Ansipile taganeda oma kohustustest ja minna varju. Andrus otsustas siiski võtta viimast ja üritada päästa eesti rahvast raskest tulevikust. Vähi Tiit on aga täitsa tore mees. Sillamäele laevasadama ülesehitanud, nüüd varsti ka transiiditerminal, koos korralike puhkamisvõimalustega. Kõik see aitab idaploki töötuseprotsenit vähendada…

Ootan huviga seltsimees Kilkovi vastukaja !

Toimik 002: Vabadusvõitlejad(V.Gapon)

Jõudu ! Sain minagi jalad alla, peale seda, kui üle “Sõpruse silla” toodud vene kraam mu jalad niitis justkui mõõk, mis tappis ka meie kangelase Kalevipoja. Noorem kolleeg seltsimees Kilkov on juba oma elulugu veidi kirjeldanud. On aeg, on aeg ka kirjutada kes ma olen ja miks ma siin olen.

Härra Gapon.(1964)

Minu kodanikunimi on Valeri Gapon ja ma olen sündinud hallis, sügavas kauges minevikus ja minu aadress oli NSV Liit.  Olen tehtud Siimusti külas, kui sõjaohvitserid parajasti seal peatusid ja kohalike naisukestega tutvusid. Tutvuse tagajärjeks sündisin siia maailma mina. Oma ema kaotasin ma juba varases nooruses. Vene sõdurid viisid ta endaga kaasa. Kuulsin vaid seda, et ta olevat mingi mõisahärra teenistuses töödanud ja hiljem tapetud kuna nälg näpistas ja olude sunnil võõrast toitu varastas. Isa oli mul veneohvitser, kes peale tutvust Venemaale pages, see on kõik mida ma tean. Oma lapsepõlve veetsin vanaema Berta juures Kohtla-Järvel. Vanaema Berta oli töökas ja tark, kes oli minu jaoks suur eeskuju. Kahju, et tänapäeval pole enam selliseid naisi ehk oleks see olukord riigis parem.

Kuidas minust rahvuslane sai? Kohtla-Järve oli tööstuslinn ja ühtlasi ka enamus inimesi kuulusid töölisklassi. Tavaks olid suured pered ja kõigil oli tööd küllaga jagada. Minagi aitasin vanaemal peenraid rohida, puid lõhkuda, käisin karjapoisiks, söötsin taluloomi ja takka järgi veel igasugu töid. Vabal ajal mängisin väljas, tavaliselt üksinda või siis vene poistega, aga tihtipeale lõppes see suure tumeda sinikaga minu silma all. Võttis veidike aega, kui hakkasin keelt mõistma ja julgesin minagi oma sõna sõjapatta panna. Vanaema oli minust voolinud suure tugeva mehe. Suured laiad õlad, tugevad käed ja jalad, nii iseloomustas mind naabrimees Vahur. Haige süda segas Vahuri elu. Kord palus Vahur, et tooksin Kingisepast vajalike rohtusid. Võtsin ette retke. Bussis tutvusin Kilkovi Andresega. Pikk sõit nõudis meeleparandust ja nii Andres võttiski kotist eseme, mis oli mässitud ajalehe sisse. See oli puskar. Meid sidusid ühised mõtted. Kingisepas tabas meid suur ebaõnn, kohalikud kandid röövisid kõik, mis meil oli, kaasaarvatud ka tagasipilet Kohtla-Järvele. Sellest sündis pahameel inimeste vastu, kes olid harjunud saavutama oma soove kuritegevuse kaudu. Minust ja Andresest said head sõbrad. Aastaid hiljem lahkus Andres meie seast, vene röövlid tapsid ta. Need olid rasked ajad tema perekonna jaoks. Ma olin perekond Kilkovi vaimne tugi ja nii ma tutvusingi tema noorima pojaga Andrei Kilkoviga. Meist said rahvuslased.

Nagu Kilkov just ennem mainis oleme siin selleks, et kuppatada siit minema kõik, mis ei ole Eestile omane.

Oleme vabadusvõitlejad !

Toimik 001 : Vabadusvõitlejad

“Kõigil on südames laul, igaühel on see isemoodi” L.Tungal

Tere seltsimehed! Saabunud on hetk, mil peaksime ennast tutvustama. Samal ajal kui minu armas kamraad Gapon võtab täna öösel viina ja arutab Eesti asja mujal, teen mina siin otsa lahti. Lubage teile esitleda iseennast!

Kilkov : Tere! Mina olen Andrei Kilkov, sõbrad kutsuvad mind ikka Seltsimees Kilkoviks. Olen pärit väikesest tööstus linnakesest kirde Eeestis. Isa oli vabriku tööline kohalikus suurtööstuses, nimeks oli tal Andres. Andres Kilkov oli märkimisväärne mees. Muidu vaikne ja vaga mees muutus peo lauas marurahvuslaseks! Ma mäletan hästi neid lõbusaid koosviibimisi, kus alatasa kismaks läks. Lauas leidus pahatihti ikka mõni vene riigi ketikoer, kes seda uhkelt ka kuulutas. Kui mu isa nägu läks peedi punaseks ja laubal hakkas energiliselt tuksuma veresoon, teadsin ma, et tulemas on suur kisma ja jooksin tuppa fotoaparaadi järgi, et neid imeilusaid Eesti mehe väsimatuid võitlusi jäädvustada. Ema oli koduperenaine, nimeks Tiina. Tiina armastas ülekõige pesta pesu ja teha süüa, tundus, et need on ainukesed asjad, mis tema ka kõige mustema päeva päiksepaisteliseks suvehommikuks muutsid.  Ta sünnitas ja kasvatas üles kolm last, sealhulgas ka minu.

Vennad Jurko ja Sass on praeguseks kolinud soome tööle, ning saadavad meie perele iga kuu postiga raha. Vanemate uhkus ei luba neil raha vastuvõtta, kuna hingetaga on teine pensionisammas. Minul pole aga mingisuguseid moraalseid vastuolusid säärase toetuse saamisega ja tudengile ei tohikski selline asi piinlikust tekitada.

Mind on elujõgi viinud Eesti teise otsa. Ma olen Kuresaare TTÜ filiaali turismi esimese kursuse tudeng! Olen pärinud isalt ja emalt paremad omadused. Olen minagi isa moodi, vaga vesi sügav põhi! Marurahvuslus põleb minuski ereda lõkketulena, mis süttis kunagi isa kaklusi pealtvaadates. Härra Gaponiga on mind elu kokku viinud mitmel korral peale, seda kui me esimest korda Narwa kulinaarias vintis peaga vaidlema hakkasime. 15 aastase sõpruse järel on meil mahapeetud suured sõnasõjad ja verised lahingud, eks ikka ühel ja samal põhjusel miks me ka seda blogi siin pidama hakkame. Sesr meie eesmärgiks on vabastada Eesti sellest, mis siia ei kuulu. Oleme vabadusvõitlejad!