Toimik 002: Vabadusvõitlejad(V.Gapon)

Jõudu ! Sain minagi jalad alla, peale seda, kui üle “Sõpruse silla” toodud vene kraam mu jalad niitis justkui mõõk, mis tappis ka meie kangelase Kalevipoja. Noorem kolleeg seltsimees Kilkov on juba oma elulugu veidi kirjeldanud. On aeg, on aeg ka kirjutada kes ma olen ja miks ma siin olen.

Härra Gapon.(1964)

Minu kodanikunimi on Valeri Gapon ja ma olen sündinud hallis, sügavas kauges minevikus ja minu aadress oli NSV Liit.  Olen tehtud Siimusti külas, kui sõjaohvitserid parajasti seal peatusid ja kohalike naisukestega tutvusid. Tutvuse tagajärjeks sündisin siia maailma mina. Oma ema kaotasin ma juba varases nooruses. Vene sõdurid viisid ta endaga kaasa. Kuulsin vaid seda, et ta olevat mingi mõisahärra teenistuses töödanud ja hiljem tapetud kuna nälg näpistas ja olude sunnil võõrast toitu varastas. Isa oli mul veneohvitser, kes peale tutvust Venemaale pages, see on kõik mida ma tean. Oma lapsepõlve veetsin vanaema Berta juures Kohtla-Järvel. Vanaema Berta oli töökas ja tark, kes oli minu jaoks suur eeskuju. Kahju, et tänapäeval pole enam selliseid naisi ehk oleks see olukord riigis parem.

Kuidas minust rahvuslane sai? Kohtla-Järve oli tööstuslinn ja ühtlasi ka enamus inimesi kuulusid töölisklassi. Tavaks olid suured pered ja kõigil oli tööd küllaga jagada. Minagi aitasin vanaemal peenraid rohida, puid lõhkuda, käisin karjapoisiks, söötsin taluloomi ja takka järgi veel igasugu töid. Vabal ajal mängisin väljas, tavaliselt üksinda või siis vene poistega, aga tihtipeale lõppes see suure tumeda sinikaga minu silma all. Võttis veidike aega, kui hakkasin keelt mõistma ja julgesin minagi oma sõna sõjapatta panna. Vanaema oli minust voolinud suure tugeva mehe. Suured laiad õlad, tugevad käed ja jalad, nii iseloomustas mind naabrimees Vahur. Haige süda segas Vahuri elu. Kord palus Vahur, et tooksin Kingisepast vajalike rohtusid. Võtsin ette retke. Bussis tutvusin Kilkovi Andresega. Pikk sõit nõudis meeleparandust ja nii Andres võttiski kotist eseme, mis oli mässitud ajalehe sisse. See oli puskar. Meid sidusid ühised mõtted. Kingisepas tabas meid suur ebaõnn, kohalikud kandid röövisid kõik, mis meil oli, kaasaarvatud ka tagasipilet Kohtla-Järvele. Sellest sündis pahameel inimeste vastu, kes olid harjunud saavutama oma soove kuritegevuse kaudu. Minust ja Andresest said head sõbrad. Aastaid hiljem lahkus Andres meie seast, vene röövlid tapsid ta. Need olid rasked ajad tema perekonna jaoks. Ma olin perekond Kilkovi vaimne tugi ja nii ma tutvusingi tema noorima pojaga Andrei Kilkoviga. Meist said rahvuslased.

Nagu Kilkov just ennem mainis oleme siin selleks, et kuppatada siit minema kõik, mis ei ole Eestile omane.

Oleme vabadusvõitlejad !

Explore posts in the same categories: Sisejuurdlus