Toimik 003: Andrus Ansip

Eile õhtul, kui ma rahulikult teed lürpisin ja supilusikaga mett hammustasin mõtlesin, et miks praegune olukord meie riigis on majanduslikult ainult negatiivses suunas liikunud. See tekkitas tõsiseid kõrvalepõikeid minu tavapärastest traditsioonidest enne magama minekut. Süda hakkas kohe kõvemini lööma ja minu töökad käed hakkasid värisema, ma ei suutnud kuidagi mõtteid eemale viia.Isegi palderjanitilgad ei aidanud, selle aaromi peale läks mu kass ka veel lolliks. Nuputasin öö otsa, kes on kogu selle demonstratsiooni korraldanud. Sellel ööl ma magama ei jäänudki. Peale korraliku ajurünnakut ma tegin omad jäereldused ja otsustasin avada selles blogis uue kategooria „Külmale Maale“. Aegamööda püüame välja sõeluda meie demokraatlikust ühiskonnast isikuid, kes ei sobi meie keskkonda. Eelkõige eluohtlikul sõelal on meie riigi vaimsed jumalad,poliitikud. Neid me hoiame erilise luubi all.

Esimesena võtaksin mina luubi alla meie riigiametniku, härra peaminister isiklikult Andrus Ansip. Aastaid tagasi, kui Ansip peaministri toolile istus, sähvatas minu peas välku ja palju müra. Ma ei mõistnud, kes see mees on ja kust ta tuleb. Läks aega ja see mees hakkas ajalukku kirjutama tegusid. Üks põnevamaid ja kogemusrikkamaid tegusid meie kõigi eestlaste jaoks oli vaene pronksisõdur Ljoha. Iga pühapäev, kui ma trammiga Kaarli kirikusse sõitsin kükitasid sibulad seal oma tulpidega ja palusid Ljohat nagu jumalat, et tuleksid tagasi head NSV Liidu ajad. Aeg venis ja meie eestlaste kannatused selle Ljoha ümber olid muutunud plahvatusohtlikeks. Aprillikuu lõpupäevadel sirgus Alexei pargi kohale suur valge telk, see oli üks samm tõestamaks, et meil on oma riik ja sibulaid me abisse ei vaja. Tulid pilved ja läks pimedaks, rahvas kogunes Tõnismäele, ka mina oma vanade semudega sõitsime kohale, vanad miilitsa kumminuiad palituvarukas. Algas mäss. Hommikul, kui ma munakoort sõin ja parajasti legti sirvisin, avastasin hullupöörase artkli: Pronkssõdus on teisaldatud ! Tormasin otsemaid keldripoodi ja ostsin tordi „Sünnipäev“ ja kutsusin vanad sõbrad külla sealhulgas ka seltsimees Kilkovi. See oli meie jaoks suur samm. Ansip oli patriootide silmis tõeline valitseja.

Tulles tagasi olevikku tekib väheke kahtlusi Andruse tegemiste osas. Pangad laenu ei anna, elu läheb kallimaks, palgad ja pension ei tõuse. Õnneks ma pole pangaori, hoian oma raha purgis. Siiski olukord on küllaltki hapu. Kehtestatakse erinevaid makse, mis täidaksid riigieelarvet, politseinikud on nagu kurjad jahikoerad, kes otsivad igat sorti saaki, altkemaksuskandaalid ja ebaprofessioonaalne tegevus näitab võimude mitte korraliku paari aastase viljade saaki. Transiit on perses, metsa enam ei võeta, piim on kallis, aga härraametnik elab maksumaksja kulul, soetab iga aasta tagant uue auto ja käib eliit restoranides söömas. Härra peaminister ja teie teised ka võtke aru pähe või muidu varsti hakatakse jagama pileteid Revel-Kamtžatka rongile, kus tuleb mitmeid aastaid hullumoodi tööd rühkida ja hea õnne korral sattute te siia tagasi.

Selle nädala alguses tuli suurepärae ideega välja ärimees Tiit Vähi, kes pakkus Ansipile taganeda oma kohustustest ja minna varju. Andrus otsustas siiski võtta viimast ja üritada päästa eesti rahvast raskest tulevikust. Vähi Tiit on aga täitsa tore mees. Sillamäele laevasadama ülesehitanud, nüüd varsti ka transiiditerminal, koos korralike puhkamisvõimalustega. Kõik see aitab idaploki töötuseprotsenit vähendada…

Ootan huviga seltsimees Kilkovi vastukaja !

Explore posts in the same categories: Külmale Maale